Õigekirjaprobleemid

tabel võrdluseks lae alla

Düsgraafia ehk vaegkirjutamine on spetsiifiline õigekirjahäire, mis ei ole seostatav arengulise ebaküpsusega, neuroloogilise häirega, nägemisvaeguse ega puuduliku õpetamismetoodikaga.

Erinevalt düsleksiast on düsgraafia puhul tavaliselt häälimine korrektne, kuid kirjutades eksitakse häälikute järjekorras või pikkuses, unustatakse kirjutamata sõnalõpud vms. Düsgraafia ja düsleksia esinevad sageli koos. Düsgraafia raskeimat vormi nimetatakse agraafiaks. Eesti keeles tekitavad düsgraafikutele enim raskusi kolm häälikupikkust, välted ja nõrgad sulghäälikud. Riigieksami kirjandi hindamisel rakendatakse vaegkirjutajatele diferentseeritud hindamisjuhendit, kus vigadeks ei loeta häälikupikkuse kirjutusvigu. (Naestema, R.)

Lisaks spetsiifilise õigekirjahäirega lastele on koolis õpilasi, kelle kirjutamisoskus areneb omamoodi või aeglasemalt. Ka nemad vajavad õpetaja tähelepanu, teadmisi ja oskusi kuidas õpilast toetada.

Kirjutamisraskused võivad tuleneda nõrgast peenmotoorikast, liigeseprobleemidest, tähelepanematusest, kesisemast töömälust, tajuprobleemidest, kõne ja keelepuudest, kuulmislangusest, uurimata nägemisprobleemidest, üldisest madalamast võimekusest või ka hoopis õpilase tõrksast käitumisest rutiinsete tegevuste suhtes.

Kas me õpetajana teame põhjust või mitte, on meie ülesanne õpilast toetada. Vajadusel teha ise väike uuring, kaasata lapsevanem, kooli tugispetsialist, teha koostööd eripedagoogi ja võimalusel abiõpetajaga.

Kirjutamisoskuse alla kuuluvad:

  • Kirjutamine – sõna graafilise mudeli koostamine häälikulise struktuuri alusel. Häälikuõpetus ja keeleõpetus.
  • Kirjatehnika
  • Kirjalik tekstiloome

Lugemist ja kirjutamist eesti keeles ei saa õpetada enne, kui laps oskab analüüsida sõnade häälikulist koostist.

Häälikanalüüsina käsitletakse häälikute eraldamist, äratundmist ning järjekorra määramist sõnas.

Häälimine – sõnas kõikide häälikute nimetamine sujuvalt, nende vahel pausi tegemata. Abivahenditeks oma sõrmed, esemed, häälimisalus. Plaksutamist mina ei soovita. See tekitab häälikute vahale pausi ning sõna kokkukõlamine on raskem.

Kirjutamistoimingu sooritamiseks on vajalik foneemanalüüsioskus. See on oskus määrata häälikute rühm, leida nö veaohtlik koht sõnas ning muuta teadlikult häälikupikkusi (võrdlev hääldamine) ja määrata pikkus. Nt muuda sõnas trepid p lühikeseks ja ülipikaks.

Järgmine oskus on grafeemi valik. Kas kirjutada ühe või kahe tähega, või sulghäälikute puhul g, k, b, p, d, t või tuleb valida hoopis i ja j vahel. 

Kui uurid lapse oskusi, siis alusta keerukamast, kui õpetad oskusi siis alusta lihtsamast. Uurimisel jälgi: iseseisvalt, näidise järgi, matkides, koostöös õpetajaga, ei lahenda ülesannet. Kui õpetad, siis alates sealt kus laps oma seniseid oskusi saab näidata ning sealt liigud edasi keerukama poole.

Häälikanalüüsi õpetamine

Raskusastme tõus. Esialgu väldime sulghäälikut

1)2-häälikut USS, UUS

2)Lahtine silp SUU, MAA

3)1-silbil diftong ÕIS, ÕUN

4)1-silp, kinnine SAAL, NULL

5)2-silbil sõna MUNA, ELU

6)Sulghäälikut sisaldav sõna TUVI, NOKK

7)Diftong+sulgh AIT, KAUP

8)KHÜ-ga sõnad KORV, TREPP

Häälikanalüüsi oskuse uurimine

  • Häälikulise järjekorra määramine
  • Häälikute olemasolu määramine sõnas
  • Häälikanalüüsi kasutamine omaette operatsioonina
  • mitu häälikut on sõnas
  • Nimeta sõna …. (mitmes) hääli
  • Võrdle sõnu – tool – sool
  • Mõtle sõnu, milles on … häälik
  • Mõtle sõnu, mis algavad/lõppevad … ga
  • Piltide kasutamine

screenshot-2019-09-25-at-08.38.19screenshot-2019-09-25-at-08.38.49

Etteütluse kasutamise eesmärk

Kontrollimiseks

Hindamiseks

Laste vigade määramiseks enne õpetamist

etteütlus3 kl 1

Õigekirjaoskuse uurimine

Vigade üldarv ei anna piisavalt ülevaadet õigekirjaoskuste kohta. Tabel kogu klassi õpilaste kirjavigade analüüsiks vaata antud lehe lõpus.

Vigade tüübid:

  • Häälikanalüüsipuudulikkusest
  • Foneemanalüüsipuudulikkusest
  • Ortograafiareeglite vead (õpitud õigekirjareeglid ei ole omandatud)
  • Kirjatehnilised vead
  • Kirjavahemärkide vead

Etteütluse teksti koostamisel jälgi

  • Vastavus teemale – kui uurid suure algustähe kasutust, siis väldi teiste keeleteemade liigset esinemist (nt i ja j, kaash.ühendi õigekiri jne), sest päris vältida ju ei õnnestu.
  • Ortogrammide sagedus tekstis – mitu võimalust on uuritavat oskust õigesti/valesti märkida.
  • Sõnade häälikuline struktuur ja pikkus võib raskendada oluliselt etteütluse raskusastet.
  • Sõnade vormistik (käände- ja pöördevormid)
  • Lause struktuur ja pikkus (sõnade hulk).
Näide etteeütlusest, mille eesmärk on uurida häälikupikkuste õigekirja. Näidis uurivast ehk diagnoosetteütlusest

Etteütluse läbiviimine

Etteütlus on harjutuse liik. Tavaline etteütluse kirjutamine vigu ei vähenda ning seega on täiesti kasutu.

1.- 2. klassis (õpiabis):

  • Õpetaja loeb lause ette, õpilane kordab järele, jätab lause meelde ja tähistab sõnad kriipsudega.
  • Järgneb sõnade häälimine ja häälikute tähistamine väikeste häälikukriipsudega (või valgete noopidega). Iga hääliku hääldamisel tõmbab õpilane kriipsu.
  • Leiame esimeses sõnas esimese täishääliku ja värvime häälikukriipsu punaseks, või vastavalt siniseks, roheliseks (või vastavat värvi noobi).
  • Järgneb häälikupikkuste määramine (pika, ülipika noobi kasutamine ja tähtedega asendamine).
  • SEE ON SAMM-SAMMULINE ERIMETOODIKA.Screenshot 2019-09-25 at 09.40.34

Klassis või õpiabis edasijõudnutega:

  • Õpetaja loeb lause ette, õpilane (kohu klass, rühm) kordab järele, jätab lause meelde ja kirjutab üles.
  • Arvesta lause pikkuse korral lapse töömälu mahuga.
  • Suuna laps enesekontrollile. Harjutava etteütluse puhul võiks üks laps sama lauset tahvlile kirjutada. Tema teeb enesekontrolli tahvlil, teised oma vihikus. 
  • Seejärel vaadatakse koos tahvlil olevat lauset. Kas kirjutaja on rahul, et kõik sai õigesti? Kui kirjutaja ise viga ei märka, siis võib keegi klassist saada sõna, ning öelda, et lauses on viga. Vea koha peaks leidma kirjutaja. Võib vihjata, et “lause alguses”, “kolmandas sõnas” vm.
  • Kirjutaja laps loeb selle ette nii nagu tal on valesti kirjutatud. Valesti kirjutatud sõnu tuleb osata lugeda nii nagu need on kirjutatud. Siis õpib laps on vigu ka märkama.
  • Seejärel tehakse võrdlev hääldamine koos, otsustakase hääliku pikkus, selle kirjas märkimise viis ja alles siis tehakse parandus. Kui on tegemist reegli veaga, siis korrakase üle reegel, leitakse reegli sõnastus abivahendilt või klassi seinalt plakatilt. Alles seejärel tehakse parandus.
  • Kõik teised kontrollivad üle, kas nende vihikus on õige.
  • Minnakse edasi järgmise vea juurde. Kui kõik on ühes lauses parandatud, siis loetakse kogu lause õigesti ette. 
  • Klassi ees kirjutanud laps vihikusse kirjutama ei pea.
  • Õpetaja ütleb järgmise lause.
  • Kui klassis on laps, kellele on kirjutamine peenmotoorika tõttu väga raske või kaaslastega võrreldes oluliselt aeglasem (düsgraafia), siis kohandusi saab teha järgnevalt: laps jätab üle ühe lause vahale; eesmärk on kirjutada koos teistega nt 3 lauset, teised teevad 5; õpetaja annab lapsele trükitud teksti, kus on lüngad keerukamate õpitava keelereegliga sõnadega; õpetaja annab trükitud teksti, kus on tähelüngad sõnades, et laps saaks klassiga kaasa töötada. Hilisemaks tööks jääb lapsel samadest lausetest ärakiri vihikusse/arvutisse teha.
  • Kindlasti tasub siinkohal koostööd teha õpiabiõpetajaga. Klassis õpitavaid teemasid saab õpiabis kinnistada. Õpiabiõpetaja saab anda klassi kohandatud töölehti, õppematerjale, abivahendeid.
  • Näideks õpetab õpiabiõpetaja kasutama tiivikut. Laps õpib sõna muutma: vili- viili-viili ja vili- villi- villi. Analoogne tiivik on ka sulghäälikupikkuse määramiseks.Screenshot 2019-09-25 at 09.41.03
Vaata edasi etteütluste kohta sama lehekülje lõpus kus etteütlus on kokku seotud keeleteemadega.

Ärakiri – originaalteksti ümberkirjutamine

Ärakirjaoskusi rakendatakse kirjalike ülesannete täitmisel kõikides õppeainetes. Arendab tähelepanu, töömalu, püsivust ning on nii mõnelegi õpiraskusega lapsele meelt mööda ülesande liik.

Ärakirja õpetamise algoritm:

  • Loetakse sõna/lause
  • Korratakse sõna/lauset tervikuna
  • Häälitakse sõna
  • Nimetatakse tähed (NB! Topelttähed, sulghäälikute tähed)
  • Sõna kirjutamine (ladumine)
  • Enesekontroll – tulemuse võrdlemine originaaliga

Jälgi lapse juures kui sageli ta vaatab teksti, kui suure ühiku hulga ta korraga haarab, et seda kirjutada. Kui palju teeb vigu. Jälgi kas…

  • laps vaatab lause ära ja kirjutab terviklause peast
  • kirjutab ärakirja sõnakaupa
  • kirjutab ärakirja tähthaaval
  • kirjutab tähthaaval, mõnda tähte vaatab kirjutamise jooksul mitu korda

Raskusastmed (ärakiri samalt lehelt, õpikust, lehe pöördelt, tahvlilt, töölehelt klassi seinal).

Kirjatehnika

Eesmärk: saavutada tehniliselt õige, kiire ja automatiseeritud kirjutamine ning kujundada oskus vormistada vihikuid jm kirjalikke töid.

Eelduseks on lapse oskus joonistada ja kopeerida (eakohase arengu korral enne kooli kujunenud). Seotud tajukujutluste, koordinatsiooni, silma ja käe koostööga, käe asendi ja vahendihoidega.

Lapse tähelepanu tuleb suunata:

  • tähtede kõrgus, laius, silmuste pikkus
  • tähtede ühesugused vahed sõnas
  • täheelementide paralleelne kalle
  • täheelementide ruumiline paigutus

Uuri kindlasti juurde lahuskirja kasutamise kohta. Kindlasti on lapsi, kellele selline viis sobib paremini ning käekiri saab selgem ja loetavam.

IMG-9086

 

Ortograafia

Laias tähenduses: oskus õigesti kirjutada.

Kitsamas tähenduses: õigekirjareeglite kogum, toetub grammatikale.

  • GRAMMATIKA – reeglite kogum kõnelemiseks teatud keeles
  • ORTOGRAMM – reeglile vastav kirjutus

Eristatakse:

  • GRAAFIKAREEGLEID (tähekasutusreegleid): foneemide ja grafeemide vastavuse reeglid (häälik-täht, hääliku pikkus – täht või topelttäht, nõrk või tugev täht (k,p,t)
  • ORTOGRAAFIAREEGLEID: reguleerivad ülejäänud õigekirja, nt käände- ja pöördelõppude õigekirja, mitmuse tunnuse, liidete õigekirja, suurt-väikest algustähte, kokku- ja lahkukirjutamist, kirjavahemärkide kasutamist, erandlikku gbd kasutamist s kõrval jne

On lihtsamad ortograafiareeglid, mille rakendamiseks piisab ortogrammi äratundmisest (nt sse, –ga, –nik), kuid lisaks raskemad, kus on vajalik analüüs ja valik mitme variandi hulgast (mitmuse tunnus –te või –de: otsus ainsuse osastava käände alusel puud-puude, tüdrukut – tüdrukute, kooli-koolide). 

Millised võiksid olla etapid ortograafiareeglite omandamiseks? 

  • reegli tutvustamine NÄIDETE varal
  • harjutused ortogrammi leidmiseks
  • harjutused reegli rakendamiseks (vajalik materjali varieerimine)
  • õpitava reegli vastandamine teistele reeglitele, nende KOOS kasutamine (nt:-VAD/-VAT)
  • rakendamine iseseisvalt kirjutamisel

Reegli omandamise etapid annavad aluse tunni planeerimiseks ja harjutuste ning võtete järjestamiseks õpiraskustega õpilaste rühmas.

Samas on siin õpetaja-õpilaste loomingulise lähenemise võimalus alati lubatud. Kasutagem ära nutikaid klassis, kes ise reegleid ja seoseid märkavad ning ise sõnastuseni jõuavad. 

Põhieesmärgiks on õigekirjaoskuse arendamine ja põhinõudeks, et tund ei tohiks olla igav.  Tuleks rakendada ikkagi võimalikult erinevaid meetodeid. Üldsuund on I-II kooliastmes tunnetusteoreetiline:

a) vaatlus, 

b) järelduste tegemine,

c) praktikasse rakendamine.

Uue aine tunnis püüame töö korraldada nii, et õpilased ise tuletavad reegli ja oskavad pärast selle reegli kohta ka omapoolseid näiteid tuua. Lähtume sageli analoogiameetodist ja võrdleme keelenähtusi, kus iganes võimalik. Hädavajalikud on hääldusharjutused ja mänguelementidega harjutused. Keeletunnis koostatakse lauseid (nii suuliselt kui ka kirjalikult). Võib ette anda teatud tingimusi. 

Lihtsamad reeglid on lastel peas (või abivahendina plakatiga seinal). Näiteks s-i kõrvalt on harilikult k, p, t.

Reegel on soovitatav kirjutada paberile ja jätta paariks päevaks (või kauemaks) lihtsalt klassi nähtavale kohale. Sama reeglikaarti saab hiljem kasutada kordamisel. Õpiraskustega õpilased võivad kasutada reeglit ka kontrolltööde ajal.

Iga tund alaku eelmise tunni materjali kordamisega, soovitatavalt lapse enda sõnastuses.

Igas tunnis võiks teha pisut etteütlust või kirjutamisharjutusi (Näiteks 2 – 3 lauset). Need olgu õpetavat laadi, mitte kirjutamine kirjutamise pärast. Kontrolletteütlusest piisab üks kord kuus. 

Algklassides  ei ole otstarbekas teha täit keeleõpetuse tundi (45 min). Keeleõpetus peaks vahelduma lugemisega. Kui tahtmist, võib ka lugemikust või lastekirjandusest või ajakirjandusest loetava teksti kohta anda keelelisi ülesandeid. Siis ei liialdata kirjaliku tööga. Töövihiku harjutused sobivad paremini tunni kinnistavasse ossa.

Keeleõpetuse tundi on võimatu  anda näitvahenditeta. Kindlasti peaksid olema käepärast lisaks tahvlile ja kriidile ka värvilised kriidid, tabelid, skeemid, arvutist pildi projekteerimine jt.

Iga keeleõpetuse tund lõpeb reegli kordamisega: mida täna õppisime. Õpilased teevad enda kohta analüüsi või tagasisisdestavad kaaslaste õppimist, edu. Kokkuvõttev tagasiside on positiivne. See eeldab, et kodune harjutus peaks koos vastava seletusega olema antud juba varem – tunni viimase kolmandiku algul, mitte mingil juhul tunni lõppedes ja kiirustades. Tundi ette valmistudes peaks õpetaja mõtlema sellele, kuidas pärast uue aine seletamist saada esmane tagasiside, kas õpilased said temast aru. Lugemistunni võib algaja õpetaja kenasti ja atraktiivselt” maha mängida” – üldist lugemisoskust see palju ei kahjusta. Aga keeletunnis peab suutma end mõistetavaks teha ja kui see ei õnnestu, jääb õpilaste teadmistesse lünk. Selle likvideerimine nõuab juba täiendavat aega, mida polegi hõlpus leida. Seega keeletunniks valmistumisel ongi olulisem mõelda läbi uue aine esitamise moodused ja kiire tagasiside saamise võimalused. 

Keeletund V-VI klassis

Siin on tegemist niiöelda „puhta keeletunniga“, mis omakorda kujutab endast terviklikku õppeprotsessi.

Terviklikus õppeprotsessis peavad esinema järgmised lülid.

1. Õpilaste aktiviseerimine – õpilastega koos eesmärgistatakse eesseisvad ülesanded. Õpiraskutega õpilased saavad oma kohandatud õpieesmärgid.

2. Tutvumine konkreetse materjaliga – keelelise vaatluse käigus uuritakse nähtusi, eristatakse tunnuseid.

3. Uute teadmiste omandamine – tehakse üldistusi ja järeldusi, täpsustatakse uusi mõisteid, fikseeritakse ja omandatakse reegleid. Eelduseks õpilaste aktiivne osalemine.

4. Omandatud teadmiste rakendamine praktikas – toetudes eelmisel etapil omandatud mõistetele ja reeglitele tehakse mitmesuguseid keelelisi harjutusi, et kujundada vastavaid oskusi.

5. Vilumuste kujundamine – kujundatud oskusi arendatakse edasi, kuni keelereegleid enam ei meenutata, vaid nende kasutamine toimub juba täiesti automaatselt. Õpiraskustega õpilased õpivad sealjuures abivahendiga. Abivahend koostatakse õpiabi lisatunnis või õpetaja poolt tundi ettevalmistades.

6. Omandatud teadmiste kinnistamine ja süstematiseerimine – uued teadmised „kaitstakse“ unustamise eest ning lülitatakse vanade teadmistega ühtsesse süsteemi. Äärmiselt oluline on siis mitmejärguline kordamine. Tähtsamad neist: 

a) kinnistamine – tunni lõpus,

b) kordamine järgmise tunni algul + kontroll,

c) tsükli kordamine (teema lõpul),

d) trimestri lõpul kõige olulisemate teemade kordamine,

e) õppeaasta lõpul vastava klassi „raudvara“ kordamine,

f) tagasiside saamine – nii õpetaja- kui õpilasepoolne. 

Tagasiside jaguneb kaheks:

*õpilaste enesekontroll e sisemine tagasiside. Õpilane saab ise teada, kui palju ta juba oskab ja milles on vajakajäämisi;

*kontroll e väline tagasiside – õpetaja saab pildi kogu klassi ja ühtlasi iga õpilase teadmiste tasemest. See on õpetajale omakorda enesekontrolliks. 

Ka kontrollida võib kahel eesmärgil: prognoosimiseks (see on esmane – kuivõrd õpilane suutis uusi teadmisi võtta); diagnoosimiseks (näitab, kas õpilastel on vanu teadmisi sel määral, et võib uut juurde pakkuda).

NB! Tunnis domineerib tavaliselt ainult üks õppeprotsessi lülidest! See määrab omakorda antud õppetunni põhitüübi. Puhtatüübilisi tunde tuleb aga praktikas harva ette. Võiks siiski eristada järgmisi tunnitüüpe:

a) sissejuhatav tund (esmane tutvus uue ainega);

b) uue aine käsitlemise tund (75% kõigist tundidest);

c) harjutustund;

d) kordamistund;

e) kontrollitund (kontrolltöö, etteütlus);

f) vigade analüüsi tund.

Üldiselt läbitakse keeletunnis järgmised astmed:

1) koduülesannete kontroll ja kokkuvõte kontrollitavast teemast;

2) üleminek eelmiselt teemalt uuele;

3) uue teema käsitlemine;

4) esmane harjutamine – iseseisev töö õpitud reegli(te) alusel;

5) koduülesannete instrueerimine;

6) teema kinnistamine.

Need astmed pole kohustuslikud. Vabalt võib puududa kontrolli osa, kui on veerandi algus, kui eelmine oli vigade analüüsi tund või uus keeleteema nõuab pikemat tähelepanu .

Tunniks valmistumisel valib õpetaja sageli paljude harjutuste seast sobivaid. Algklassides (aga ka V-VI klassis) peaks jälgima, et need harjutused oleksid võimalikult eri liiki. See võimaldab keeletundi pisut huvitavamaks teha. Harjutuste liigitamine ühisel alusel on küllaltki keerukas ülesanne. 

K. Võlli pakub järgmise liigituse:

Keeleliste harjutuste liigid

Ühe töökäsuga harjutused:

1. analüüsiharjutused

a) vaatlusharjutused,

b) määramisharjutused,

c) grupeerimisharjutused,

d) põhjendamisharjutused,

e) korrigeerimisharjutused

2. sünteesiharjutused

a) täiendusharjutused,

b) moodustamisharjutused e muundusharjutused,

c) lünkharjutused,

d) grammatilised kirjandid,

e) sobitusharjutused

Omalt poolt lisaksin veel

harjutav etteütlus.

Pisut lähemalt nendest liikidest.

* suulised ja kirjalikud valikharjutused (määramisharjutused).

Õpetavad keelenähtust ära tundma. Materjal õpikus või esitab õpetaja. Laste ülesanne – leida paljude näidete hulgast õpitav. Suulisi valikharjutusi rakendatakse kohe pärast uue aine selgitamist, kirjalikke – tunni kinnistavas osas, et võimaldada õpilasel iseseisvalt töötada antud teemaga. Rakendame just ortograafia omandamise eesmärgil, kui väljakirjutatav kujutab endast ortograafilist raskust. 

Näit. Mida teeb?

Laulab, jookseb jne

* suulised ja kirjalikud muundusharjutused (moodustamisharjutused). Suulised sobivad jällegi pärast uue teema esitamist. Õpetaja näitab või ütleb sõna, õpilased moodustavad nõutud vormi, lisaks ka lause uue vormiga. Kirjalikud muundusharjutused sobivad tunni kinnistavasse ossa, kus vormi moodustamise tulemus kujutab endast kriitilist kirjapilti.

Näit: moodusta minevik!

Lisa h!

Kündma kündsin allikas hallikas

leidma leidsin aru haru

Selgita tähendused.

* Suulised ja kirjalikud rühmitusharjutused (grupeerimisharjutused). Eeldavad analüüsi ja sünteesi ning süstemaatiseerimisoskust. Harjutused on lihtsamad siis, kui süstematiseerimise alus on ette antud.

Näit pikk ja ülipikk a

vaatama – vaadanud; kaalusin – kaaluma

inimese ja looma nimed

Mari Mart Pauka Muri Miisu Kristi Lehik

* hääldamisharjutused

tibu tipu tippu

tigu tiku takku

sadu satub tuttu

Rakendatakse selge artikulatsiooni omandamiseks, mitte ainult häälikupikkuse määramiseks.

Näit. E. Niit „Suur suislepapuu“ luuletus „Kuldtaldrik“ (tal trikk!). Neid harjutusi on aeg-ajalt õpikutes ja töövihikutes, kuid tuleks tunnis kindlasti teha. Aga ainult juhul, kui saame öelda, et kirjutada nii, nagu kuuled.

* ärakirjutamisharjutused

Ühendatakse tavaliselt kirjatehnikaga ja hiljem võib sama teksti kasutada vaatlusharjutusena või vestluse lähtepunktina. Mõnikord võib neid teha ka ortograafia omandamise eesmärgil.

*lünkharjutused.

Väga demokraatlik harjutuste liik. Sobib teha nii suuliselt kui kirjalikult, nii kollektiivselt kui individuaalselt. Nende koostamisel tuleb silmas pidada, et kriitiline element on lüngas. 

*sobitusharjtused.

On kõige efektiivsemad siis, kui õpetajal on valmistatud didaktiline materjal igale õpilasele. Näit on võimalik sobitada sama tähendusega sõnu, otsekõnet ja saatelauset, liitlause osi jne.

*loovharjutused.

Nende ühiseks tunnuseks on, et midagi tuleb välja mõelda. Lihtsaim: leia a-ga algavaid sõnu. Loovharjutuste kõrgeim liik – kirjand.

* vaatlusharjutused

Nendest algab uue keeleteema selgitamine. Tekst võib olla tahvlil, tabelil, raamatus, kilel, vihikus… Oluline on, et see, mida vaadeldakse, oleks esile tõstetud. Vaatlmeine toimub kollektiivselt. Vajaduse korral õpetaja juhendab, osutab, abistab järelduste tegemisel. Reegli peaksid õpilased algul iseseisvalt sõnastama, pärast loetakse selle korrektset sõnastust õpikust, lausekaardilt või tahvlilt. Vaatlusharjutusele järgneb mingi suuline kollektiivselt tehtav harjutus, et õpetaja saaks esmase tagasiside.

* korrektuurharjutused

Sobivad siis, kui teema hästi selge. Serveerida nii, et mängime õpetajat. Vigast vormi ei või kaua näidata, see võib kinnistuda mälus

* harjustuskaardid

Kuna etteütlusi võib korraldada ka kontrollimise eesmärgil, siis neist pisut pikemalt.

Etteütlused keeleõpetuses

Etteütluse teksti võime tajuda kas nägemise või kuulmise abil.

Etteütlus – vaata ja jäta meelde!

Tekst antakse tahvlil või kilel ja kriitilise elemendi võib esile tõsta. Töökorraldus:

• Loe lause, vaata hoolega värviliselt kirjutatut!

• Loe veelkord, jäta meelde!

• Pane silmad kinni, ütle lause endale peast.

• Kirjuta! (Õpetaja katab lause kinni). 

Nii kirjutatakse terve töö.

Töö lõpul võib rakendada:

1) autokontrolli, kui teksti on võimalik avada;

2) vihikuid naabrite vahel vahetada ja vastastikku kontrollida;

3) kommenteerimismeetodit (õpilane loeb lause ja selgitab kriitilisi sõnu).

Kasutatakse teemade puhul, kus kirjapilti on vaja meelde jätta.

Võib ka korrektuurteksti pakkuda, kus vead enne koos ära parandada.

Etteütlus – kuula ja kirjuta  jagunevad:

1) hoiatusetteütlus

Tehakse vigade ennetamiseks. Õpetaja teatab teema, mille peale etteütlus tuleb, seda meenutatakse ja lastakse lastel tuua palju omapoolseid näiteid. Tehakse harjutusi suuliselt, kommenteerimismeetodiga, vahetult enne kirjutama asumist öeldakse veelkord reegel, tahvlile võiksid jääda orientiirsõnad.

2) selgitusetteütlus

Kommenteerimismeetodil põhinev. Õpetaja dikteerib teksti lausete kaupa ja iga lause järel õpilane kommenteerib, kuidas kirjutas ja miks nii.

3) valiketteütlus

Kogu teksti ei kirjutata ära, vaid ainult õpitava reegli kohta käivad sõnad, mis tuleb tekstist välja kuulata. Võimaldab vähe kirjutada ja palju harjutada. Arendab tähelepanu!

4) loovetteütlus

Mõeldud mälu treeninguna. Sobib mõtteliselt seotud tekst ja ettevalmistav osa toimub kriitiliste sõnadega mingi teise harjutuse näol. Ettelugemise käigus osutab õpetaja tahvlil olevatele kriitilistele sõnadele ja õpilased püüavad meelde jätta tervet teksti. Kirjutamise ajaks tahvlile midagi ei jää ja õpetaja loeb kas lõikude kaupa või 2-3 lauset korraga ja õpilased kirjutavad nii, nagu meelde jäi. Õpetaja kontrollib tööd individuaalselt. Kui hindab, siis arvestab, kas kasutati kriitilisi sõnu ja kuidas, samuti teksti loogilisust ja arusaadavust.

5) õpitud etteütlus

Kasutatakse  teemade puhul, kus kirjapilt tuleb pähe õppida. Näit võõrsõnad, h sõna algul. Õpilane peab kodus õppima etteütluseks. Koduseks tööks antakse etteütlusega sarnane harjutus, klassis kontrollitakse, vajadusel korratakse reegleid, tuuakse omapoolseid näiteid lisaks. Kirjutamine toimub ilma abistamisvõimalusteta.

6) peast kirjutamine

Eeldab luuletuse, etteütluse pähe õppimist. Ettevalmistav töö – kodus pähe õppimine. Klassis loetakse tekst üks kord läbi meeldetuletuseks, meenutatakse kirjavahemärke ja muid keelelisi raskusi, vormistatakse vihik ja antakse korraldus kirjutamiseks.

Kontrolletteütlused keeleõpetuses

Tehakse üks kord kuus, alates 2. klassi lõpust. Etteütluse tekstil peaks olema kasvatuslik mõju, soovitav seotud tekst. Õpilane võtab ennast kokku hea hinda saamiseks. Keelelisest küljest võib olla kas temaatiline (sisaldab näiteid ühelt keeleteema alalt) või frontaalne (sisaldab näiteid mitme keeleteema alalt). Algklassides on domineeriv üks teema ja 2 – 3 kõrvalteemat. Kriitilisi elemente ei tohi olla üle 40%. Vigade parandamisel arvesta õpiraskutega õpilase puhul ainult antud teemat, mida õpiti. Teised vead tähita samuti ära, kuid erista seda lõpp punktisumma arvestamisel.

Pikkus:

2. klass 20-25 sõna

3. klass 45-50 sõna

4. klass 65-70 sõna

Viiakse läbi järgmiselt:

a) vihikute kollektiivne vormistamine;

b) õpetaja loeb teksti tervikuna ette, et lapsed saaksid ettekujutuse teksti pikkusest ja raskusest;

c) õpetaja loeb lause tervikuna ette, keegi ei kirjuta; Eelista lühikesi lauseid!

d) õpeaja dikteerib lause mõtteliste osade või sõnaühendite kaupa, õpilane kirjutab. Iga järgmist mõttelist osa loeb koos eelmisega, et midagi vahele ei jääks.

Kirjutamisel orienteeruda keskmise kiirusega kirjutajale. Lause kirjutamise järel kordab õpetaja lauset, et õpilased saaksid kontrollida. Pärast viimase lause kirjutamist antakse õpialastele aega töö iseseisvaks kontrollimiseks ja küsimiseks. Järgneb korduslugemine lausete kaupa õpetaja poolt, iga lause lõpus tehakse väike peatus. Töö lõpetatakse üheaegselt.

Väga aeglasele kirjutajale anda lünketteütlus, kus ta kirjutab ainult nõutud sõnad.

NB! Dikteerida normaalselt hääldades, kriitilisi sõnu mitte esile tuues ega kunstlikult summutades.

Dikteerimise ajal seisab õpetaja klassi ees ja ühel kohal. Ei jaluta ringi! Kui tööd ära antud, anda õpilastele võimalus enesekontrolliks – küsimiseks.

ETTEÜTLUSE TEKSTE

2. klass

Liina Kivi elab Tallinnas. Temal on vennaks Jüri. Kus on vanaema? Vanaema ja tädi elavad maal. Seal on ka Muri ja Miisu.

Kevad on käes. Tiia ja teet lähevad kooli. Tee viib läbi metsa. Suure kuuse otsas kukub kägu. Kes seal puu otsas krabistab? See on orav.

2. klass oskab õppeaasta lõpuks:

  • Märkida täis- ja kaashäälikute 3 pikkust kirjas.
  • Piiritleda lauset.
  • Kirjutada etteütlemise järgi.
  • Nimede õigekirja.

3. klass

Kodus

Ema keedab moosi ja teed. Pisike Maie rassib ka köögis. Ta paneb puid pliidi alla. Varsti aurab tee kannus. Isa ja Harri tulevad koju. Ema ja Maie katavad laua. Pere istub sööma.

Lund rookimas

Õues oli sügav lumi. Mati ja Tiit läksid isale appi teid puhastama. Isa tõstis lume kelgule ja Tiit vedas aeda. Nüüd on õues kaks puhast rada. Mõnus on minna lauda ja kuuri juurde.

Haigus

Eno läks aasale, et noppida kirevaid lilli. Ta jooksis, mängis, hüppas ja laulis. Poisil hakkas palav. Ta leidis selge allika ja jõi ahnelt külma vett.

Varsti tundis Eno külmavärinaid. Kurk jäi valusaks. Kodus heitis poiss voodisse. Ta keha hõõgus palavikus. Arst kirjutas ravimi. Ema luges haigele „Hulkur Rasmust“. Haigus kestis mitu päeva.

3. klass oskab:

  • Märkida kirjas liht- ja hääliühendeisse kuuluvaid häälikuid, sh sulghääliku pikkust.
  • Tunneb lihtlauset, koondlauset ja et koma on ET ja KUID ees.
  • Oskab kirjutada lihtsamaid  h – tähega algavaid sõnu.
  • Kasutada suurt ja väikest algustähte.

4. klass

Onu juures

Pühapäeva hommikul ärkasin vara, sest tahtsin onule külla minna. Kiiresti võimlesin, pesin, riietusin ja sõin. Ema pakkis reisikoti. Isa ajas garaažist välja beeži „Žiguli“. Pani kuuriukse lukku ja sõit läks lahti. Eemalt paistis rukkipõld, kus mürises kombain. Onu Ahto on zootehnik ja elab Kullamaal. Küll ta rõõmustab meid nähes. Meie Maarjaga lippasime sigala  poole, sest seal töötab tädi. Seafarm oli valge ja puhas.

Vaheaeg

Kätte on jõudmas talvine koolivaheaeg. Ilmad on muutunud päris talviseks. Külm on kaanetanud kõik veekogud. Talvisel vaheajal lapsed suusatavad, kelgutavad, uisutavad, matkavad ja peavad lumesõna. Õues meisterdavad nad toreda lumememme. Ka juturaamatud on vabal ajal nende sõbrad. Paljudel laste kaaslaseks on ajaleht „Meie Meel“ ja ajakiri „Põhjanael“. Tiit Tammik sõidab vaheajal Tartusse  sõbrale külla. Ta ütleb, et võtab kingituseks kaasa E. Raua „Naksitrallid“. Tuleks juba vaheaeg rutem!

Hommikul 

Päike piilus meelitavalt tuppa. Mart hüppas kähku voodist välja ja avas akna. Aias õitsesid sirelid ja punased tulbid. Vilkad mesilased lendasid õitel. Mart võimles, pesi, riietus, sõi ja läks välja.

Tüdrukud olid garaaži juurde salka kogunenud ja proovisid osavust pallikoolis. Mart märkas Tõnu, Toomast ja Antsu, kes mängisid jalgpalli. Poisid hüüdsid: „Tule meiega mängima!“ Ta ühines poistega ja mäng võttis uue hoo. Kõikjal kõlas kilkeid ja hüüdeid.

4. klassi laps oskab

  • d s-i kõrval.
  • Võõrsõnu ja liitsõnu.
  • Koondlauset ja kahest lihtlausest koosnevat liitlauset.
  • Otsekõnet, kui saatelause on otsekõne ees.
  • Tunneb i ja j õigekirja.
  • Suurt algustähte. 

Iga suurema, tähtsama keeleteema õpetamise järel tehakse kontrolltöö.

Keeleteema juurde minek peaks algama tegelikult kontrolltöö teksti väljamõtlemisega. See peaks sisaldama antud teema kohta tüüpilisemaid näiteid. Kontrolltöö võiks koostada koos õpilastega.

Õppetöö ja harjutamine peaks olema korraldatud nii, et kontrolltöö materjal oleks vähemalt kolme erineva võttega läbi töötatud.

Ennetame vigu, mitte ei paranda.

Pikale üheosalisele tööle eelistame mitut lühikest.

Võib kasutada ka nn tärniga ülesandeid neile, kes varem valmis jõuavad.

Individuaalne kordamine

Väga nõrkade õpilaste suhtes peab individuaalselt otsustama, mida kellega korrata. See toimub pärast tunde 1 – 2 õpilasega või grupiga. Võib kasutada ka nn abiõpetajaid, kui tublimate hulgas on soovijaid. Ideid nende õpilastega töötamiseks saad lisaks oma kooli eripedagoogilt.

Kodused tööd ei peaks ületama : 2. kl – 1 h; 3. kl – 1,5 h; 4. kl  – 2 h.

  • Ei tohiks anda koduseid töid puhkepäevadeks, vaheaegadeks ja pühade-eelseteks päevadeks.
  • Ei tohiks kodutööks anda klassis läbivõtmata materjali (ÕR õpilaste korral!).
  • Ei tohi anda kodust tööd ilma vajaliku seletuseta kella helisemise ajal või pärast seda.
  • Ei tohi anda seda tüüpi ülesandeid ja harjutusi, mida pole klassis tehtud.
  • Võimalusel arvestada õpilase individuaalseid võimed ja erinevat tööjõudlust.

Õpilane peaks teadma, mis järjekorras ja kuidas ta kodutööd teeb. Koduse töö efektiivsus sõltub sellest, kuidas õpetaja neid kontrollib, aga ka õppima tuleb õpetada.

Õpi õppima!

Kodus: 

1. Alusta tööd iga päev ühele ja samal ajal.

2. Korrasta töökoht, võta välja õppetarbed. Pane eemale kõik, mis õppimist ja keskendumist segab.

3. Tööta iseseisvalt! Vajadusel palu abi ja jätka ise.

või Õpi koos abilisega (ema, isa või keegi kellest on abi). Õpiraskuste korral tuleb kogu õppimine läbi viia koostöös.

4. Õpi kindlas järjekorras, alustades sulle raskematest õppeainetest. Jälgi päevikut.

5. Iga 40 min järgi puhka 10 minutit.

Harjutuse kirjutamine

1. Loe hoolikalt tööjuhend.

2. Loe pealkiri (teema).

3. Uuri näidet, kuni saad tegevusest aru.

4. Korda reeglit, mida pead kasutama.

5. Asu tööle!

Teksti ärakirja reeglid

1. Loe lause!

2. Loe sõnad veelkord!

3. Jäta meelde kirjapilt!

4. Loe terve lause uuesti!

5. Kirjuta peast!

6. Kontrolli!

Kirjalik tekstiloome

Ümberjutustus.

vt Pille Rahe ümberjutustus Elupäästja (Koolielu lehelt alla laetud) Väga põhjalik eeltöö enne ümberjutustuse kirjutamist. Lisaks piltkava, mis oleks abivahend õpiraskutega õpilastele.

KODUTÖÖ lisaselgitus:

Analüüsi õpilase kirjutatud etteütlust (teksti saad minu käest, puudujatele lisan faili siia). Tegemist on 4. kl õpilasega, kelle ei ole diagnoositud õigekirjahäiret, kuid saab tavakoolis õppides 2 lisatundi nädalas logopeedilist abi.

Õpetaja tekst oli: Ma nutsin, sest mu võti ja ratas kadusid ära. Tädi Rita võttis koti ja ruttas trammile. On su dressid kodus? Mitu särki sa poest ostad? Aja palun kitsed lauta! Mu taat parandab Võrsjärve ääres paati. Pildil olid madu, uted, ratas ja katus. Kas müüja sidus tulbid kimpu? Pane pliiatsid palun pinalisse!

•Jaota õpilase vead liigiti: häälikanalüüsi vead, foneemanalüüsivead (täish., kaash., sulgh,), reeglivead (liigita suur algustäht, mitmuse, pöörde lõpp jne), kirjatehnilised vead. Abi saad loengus saadud tabelist.

 

Kirjuta analüüs lapse oskuste kohta, milliseid valdkondi arendada. (Mõtle ka spetsiifilise õigekirjahäire teemale, kuidas toetada.)
Paku välja 4 kuni 6 harjutust või võtet. Võid ise välja mõelda, võid kasutada mõnda huvitavat keskkonda (learningapps.org) mõnd ideed mõnest töövihikust, suulise mängu kirjeldust vms.

•Saada töö merike.rand@ut.ee 15.10.2019

  • Etteütlust saata pole vaja, kuid kirjuta välja, mitu millist tüüpi viga oli, näited. Mida sellest järeldad? NB! Saada analüüs koos harjutustega.
  • Võta 22. oktoobri seminarile kaasa oma etteütluse tekst, väljatrükk analüüsist ja harjutused. 

•Tööta läbi teemad 5. ja 6. Õigekiri, häälik- ja foneemanalüüs.

 

 

VAATA, UURI, LOE LISAKS:

Naestema, R. Logopeedia kliinik. https://www.logopeed.ee/et/duesgraafia-ehk-vaegkirjutamine

Hudson, D. (2019) Spetsiifilised õpiraskused. Peatükid: Düsleksia. Düsgraafia.

Karlep, K., Kontor, A. (2010). “Aabitsa ja töövihikute kasutamise üldised põhimõtted. Õpetajaraamat.” Kirjastus Studium.

Kontor, A., Karlep, K. (2006). “Õpetamine eesti keele tööraamatu järgi abiõppe 2. klassis”

“Eripedagoogika. Logopeedia ja emakeel”  2014 (nr 44), – Ojaperv, E., Süld, M. Kerge intellektipuudega õpilaste lugemisoskuse kujundamine (lk 37-46); Karlep, K. Milleks õpilastele noobid? (lk 63-81).

“Eripedagoogika. Logopeedia ja emakeel”  2015 (nr 47),  – kirjaoskust kujundavad ja arendavad mängud. Kogu kogumik.

“Eripedagoogika. Logopeedia ja emakeel”  2004. Samuti kirjaoskust kujundavad ja arendavad mängud (häälikanalüüs, foneemanalüüs, rakendusülesanded, etteütlused). Kogu kogumik.

“Eripedagoogika. Logopeedia ja emakeel”  2017 (nr 52) Teemad: kirjatehnika ja veebipõhised abimaterjalik (lk 16-31), eesti keele tunni ülesehitus, kirjutama õpetamine (lk 32-50)

“Eripedagoogika. Logopeedia ja emakeel”  2006 (nr 26). Karlep, K. Osaoskused ja nende kujundamine (lk 27-39); Plado, K. Loeb aga ei loe (lk 52-56).

%d bloggers like this: