Jutustamisoskus

Jutustamisoskus kui arusaadav eneseväljendus on märk heaste suhtlejast. Hea jutustamisoskus on seoses kooliedukusega. Kuuldud juttude mõistmine ja jutustamine annab aluse kirjalike tekstide loomele. Jutustamisoskusel on tihe seos mõtlemisoskusega.

Kooli lugemispalade jutustamine on ÕR-õpilasele raske, sest neil on tavaliselt halb lugemisoskus. Neil on vähem kogemusi ning taustteadmisi. Nad tajuvad teksti piiratumalt või ainult fragmente sellest. Neil on raskusi kujutluspildi loomisel, ajasuhete ja seostamistega. Nad unustavad kiiremini, ega mäleta sisu. Samuti ei ole nad nii head teksti analüüsimises, sündmuste põhjuslikkuse tajumisel, peamõtte leidmisel. Mõistmisraskused võivad tuleneda ka piiratud sõnavarast, grammatiliste struktuuride ja lausete puudulikust valdamisest ja mõistmisest.

Psüühilise arengu erinevus võrreldes eakohasearenguga
Kuidas mõjutab see jutustamisoskuse arengut?

TAJU: teksti puudulik; fragmentaalne tajumine; äratundmise ja analüüsi aeglus; ei teki kujutlust kirjeldusest; aja tajumine; plaani, joonist, skeemi mõistmine

MÄLU: teabeüksuste mahu piiratus operatiivmälus; meeldejätmise aeglus; vähesed kogemused, puudulikud taustteadmised; kujutluste seostamatus; kiire unustamine; moonutused; meenutamise aeglus; võõrad sõnad; sündmuste järjekord

MÕTLEMINE: teksti puudulik analüüs, teksti mõtte, põhjuste ning eesmärkide mittemõistmine; võrdlemisoskuse puudujäägid; tunnuste vähesus, mõtete katkendlikkus, juhuslik järjestus, fikseeritud sündmuste vähene seostatus

TÄHELEPANU mida tuli teha; hajub tegevustes; ei kuule õpetajat, ei pane tähele detaile; kõrvalekaldumine teemast

KÕNE ARENG napisõnalisus, asesõnadega liialdamine, vähene mõistmine, loetu mõistmisraskused, sõnavara piiratus, nõrk tekstiloome Sõnavara, grammatiliste struktuuride ja lausete puudulik valdamine

Õpetajana pea meeles!

•väärtusta jutustamist klassis: oma kogemused, mälestused, jutuvestmised, ole eeskujuks õpetajana

• jutustamisele peab eelnema teksti põhjalik analüüs

• jutustama õppimisel kasutada abivahendeid: tugilaused, sõnaühendid, tugisõnad, pildid, pildiseeriad, kava, skeemid, algus ja /või lõpulausete abil.

• õpetamis-õppimisprotsessi kolm etappi:  

  • eeltöö
  • jutustamine (suul/kirj)
  • järeltöö

Jutustamise juures on oluline tähelepanu pöörata, millest rääkida ning kuidas rääkida.

Jutu sisu • Millest rääkida? • Kellele? → kuidas? → mida? • Mis järjekorras? Jutu vorm • Milliste sõnade ja lausetega? • Kuidas siduda?

Mis on jutustus?

Midagi toimub

– tekib probleem

– tegelased reageerivad sellele (tunded ja mõtted)

– luuakse plaan probleemi lahendamiseks

– tegutsetakse

– jõutakse mingile tulemusele (tekivad jällegi tunded ja mõtted)

Pildiseeria kui tekst

– pildid seerias moodustavad loo

– esinevad mõttelüngad, kus tajujaks, mõtestajaks on laps

-vaja mõelda, st analüüsida, seostada (pilte omavahel; pilte ja oma kogemust), järjestada, üldistada

-piltide alusel jutustades mõte täpsustub

TÖÖVÕTTEID TEKSTILÄHEDASE JUTUSTAMISOSKUSE ARENDAMISEKS

1.oma tegevuse kirjeldamine (piira pikkust, nt kuni 3 lauset)

2.jutustamine sisutaastamine küsimuste abil, pildiseeria järjestamine, seejärel sisu taastamine pildiseeria abil

3.deformeeritud teksti taastamine sõnadest, lausetest (5-6) või lõikudest, st lõikude/tegevuse järjestamine

4.lausete lõpetamine, lausete moodustamine märksõnadest

5.lõigule sobiva pealkirja valik (kavapunkt) 6.pildi ja lõigu/sõnaühendite sobitamine

7.pildi allkirjastamine

8.puuduva lüli või vea leidmine, võrdlemine tekstiga

9.jutustamine abiga (eseme-, olu- ka tegevuspildid, pildiseeria, küsimused, tugisõnad ja –sõnaühendid)

10.lause laiendamine küsimuste abil

11.teksti laiendamine küsimuste abil

12.korduv jutustamine sõnastust varieerides

 

HARJUTUSI JUTUSTAMISOSKUSE ARENDAMISEKS

Vaata järgnevat harjutusmaterjali. Milliseid töövõtteid saad kasutada? Milliseid tunnetusprotsesse antud harjutusega kõige enam arendad?

JUTUSTUSE KÄSITLEMINE 

I Häälestamine ja eeltöö (taustteadmised, kogemuste aktiveerimine, sõnavaratöö, lugemise eelharjutused)

Vali jutustama õppimiseks jõukohane ja sobiv pala. Hea ei ole tekst, kus on liiga palju dialooge, mis on liialt kirjeldav ja detailiderohke, liiga pikk. Sel juhul tuleb jutustama õppimine jaotada osadeks. Liialt keerukas ja lapsele võõras kontekst, sõnavara võivad samuti jutustamaõppimist raskendada. “Jussikese seitse sõpra” heinateo, peenarde rohimine ja pesupesemine ei ole tänasele lapsele üldse nii loomulikult mõistetav.

Kui tekst on valitud, siis on mitmeid võimalusi, kuidas teemasse sissejuhatust teha. Kindlast ära jää ühe variandi juurde pidama. Kõige tavalisem on sissejuhatav vestlus. Kuid mismoodi veel äratata huvi?

  • jutustan ise lastele loo elavalt, kaasahaaravalt ning palun lastel ennustada, kuidas lugu edasi läheb (sel puhul teksti lastele silme ette ei anna)
  • ennustame pealkirja järgi, illustratsioonide järgi, millest võiks tulla juttu
  • Annana lastele ette pildiseerija, kus pildid on vales järjekorras. Seame õigeks ja moodustame iga pildi kohta lauseid. Seejärel asume teksti juurde. Kas meie jutustaus sai sama, mis on tekstis?
  • Tulen tundi esemestega, mis on käsitletud ka tekstis
  • Sõnad tahvlil lugemiseks, selgitamiseks. Lugemisharjutused.
  • Mänguline ülesanne enne teksti juurde asumist
  • Mõistatus, mis on seotud tekstiga jne

II Tutvumine tekstiga (pala esmane lugemine, sisutaastavad küsimused)

  • Esimese korra ettelugemise võiks teha õpetaja, et tekiks terviklik ettekujutlus tekstist. Kui esimene kord kuulata veerivat ja hakitud lause kaupa lugemist, siis ei teki lapsel kujutlust loo sündmustikust. Esimest lugemist võib teha ka ladus ja ilmekas lugeja klassist, või lõikude kaupa mitmed õpilased. Vanemate klasside puhul juba kindlasti klassi enda lugejad, mitte õpetaja või ka hoopis kasutatakse õpilase vaikset lugemist. (Õpiraskustega lapsel võiks lubada kasutada vaikse häälega lugemist. Leida selleks klassis võimalus).
  • Enne ettelugemist võib anda ühe üldküsimuse, probleemi, mis suunab õpilase tähelepanu kuulamisele.
  • Seejärel küsib õpetaja (vanemates klassides õpilased ise) 3-5 teadmis- või arvamusküsimust. Fakte ja detaile ei küsita.

III Korduv lugemine ja teksti analüüs (Pala korduv lugemine osade (lausete või lõikude kaupa), kaasneb või järgneb pala analüüs ja kavastamine, esmase tajupildi täpsustamine detailidega, üldistav vestlus, pala põhiidee väljatoomine ) abivahendid jutustamiseks Keelelised väljendusvahendid!

  • Teksti teine lugemine peaks erinema kindlasti esmasest lugemisest. Kui enne lugesid lapsed osade kaupa, siis nüüd, kas kooris, vaikselt, lausete kaupa, lõikude kaupa vms.
  • Analüüsimusel võib koostada kava samaaegselt, kuid võib teha ka nii, et kava hakatakse koostama pärast analüüsi.
  • Analüüs on soovitatav läbi viia lõikude või osade kaupa. Õpetajana jaota tekst nt 3-5 osaks. Vanemates klasside saab seda teha koos õpilastega. Tähista tekstis osad. Ühiselt loetakse osade kaupa. Osa lugemine lõpped mitmete sisuliset küsimustega, kus õpilane leiab ka tekstist koha, miks ta küsimusele just nii vastab. Õpitakse tegama tööd tekstiga. “Sõrm juurde”, “joona alla”, “loe kogu lause, kust leidsid küsimusele vastuse”. Seejärel mõeldake osale pealkiri. Või joonistatakse pilt või kirjutatakse välja märksõnad või tehkase skeem, joonis, olenevalt sellest millist tüüpi kava plaanikse jutustamise abivahendina koostada. Sarnanane töö jätkub kõikide osadega. Kui piltkava, siis piltkava lõpuni koos koostamine. Vanemate klasside õpilased teevad seda iseseisvamalt, õpiraskstefa õpilased suurema õpetaja toega. Siin võib kasutada ka rühmatöö põhimõttel kava koostamist. Õpiraskutega õpilased eraldi rühmas koos eripedagoogi või abiõpetajaga. Vähem eristuvate õpiraskuste korral tehakse õppetööd üksteist toetavates segarühmades.
  • Lisaks sellisele klassikalisele küsimuste toel kava koostamisele võib kasutada ka põnevaid harjutusi ja ülesandeid. Vaata allpool võtteid kava koostamiseks. Osalt leidub huvitavaid harjutusi kindlasti ka õpiku juurde kuuluvates töövihikutes, loovad õpetajaid koostavaid neid ise. Lisaks soovitan 2.-3. klassis kasutada K. Plado, K. Sunts “Kas tõesti imed juhtuvad? Lugedes imemuinasjutte” Studium 2016 ning “Kas tõesti loomad räägivad? Lugedes loomamuinasjutte” Studium 2015.

IV Jutustamine (pala suuline ümberjutustus)

  • Kuidas jutustamist läbi viia? Kindlasti mitte nii, et klassis loeti teksti ja nüüd jääb see kodus jutustama õppida. Kodune ülesanne peab olema põhjalikult ette valmistatud. Laps peab olema tunnis saanud kava valmis teha ning selle järgi jutustamist juba ka harjutanud. Alles nüüd oskab ta sellega kodus jätkata. Klassi ees vastates on kava abil jutustamine igale õpilasele vajaduse järgi lubatud.
  • Jutustamist saab kergemaks kohandada õpiraskutega õpilasele nii, et jutustatakse kogu pala kava ja õpetaja küsimuste toel, ainult kava abil pool teksti, ilma kavata, kuid küsimuste toel, märksõnadega tahvlil, kahekesi jutustades, kus üks õpilane annab järje järgmisele. Kindlasti leiate veel võimalusi, mis just konkreetset laste toetavad.
  • Järjepidevad kohandused ÕR-õpilaste jaoks võiskid olla kirjas ka tema individuaalses õppekavas.

V Loomingulised tööd (nt lavastus, loo muutmine minevikku, rollide muumine, tegelaste lisamine, mina rollis jutustamine, dialoogi kirjutamine, loo kokkuvõtlik kirjutamine ehk ümberjutustuse kirjutamine jms).

  • Pärast nii põhjalikku tekstikäsitlust võiksid õpilased jätkata loomingulise tööga.
  • Üheks jätkutegevuses võib olla sobiva teksti korral ümberjutustuse kirjutamine. Sobivaid tekste ja metoodikakirjeldusi leiad “Eripedagoogika. Logopeedia ja emakeel” nr 30, oktoober 2008
  • Vt ka käsikirja, kuidas õpetada kirjutama ümberjutustust:

Näiteid jutustamise abivahendite kohta:

K. Plado, K. Sunts “Kas tõesti imed juhtuvad” lugu Vahva rätsep. Jutustamine kava ja piltide abil lk 67.
K. Plado, K. Sunts “Kas tõesti imed juhtuvad” lugu Lumeeit. Jutustamise toetamine kava abil lk 50.
K. Plado, K. Sunts “Kas tõesti imed juhtuvad” lugu Külma kingitus. Jutustamise toetamine lause algustega lk 42.
K. Plado, K. Sunts “Kas tõesti imed juhtuvad” lugu Kuidas tekkisid pilved? Jutustamise toetamine küsimustega lk 22.
K. Plado, K. Sunts “Kas tõesti imed juhtuvad” lugu Seenekuld. Jutustamisoskuse arengut toeatavad harjutused lk 17.

Kavastamine

Võib kaasneda analüüsile, st iga lõigu analüüsi lõpetab kokkuvõte kavapunkti fikseerimise näol (NB – mitte ainult verbaalne sõnastus),

Võib olla omaette etapp tunnist pärast korduvat lugemist ja analüüsi, vajab siis teistkordset analüüsi kokkvõtete tegemiseks.

Iga kavapunkt peab olema maksimaalselt konkreetne, kuid samal ajal peab ta üldistama kogu lõigu materjali

Kavastamise eesmärgid:

  • õpetada eraldama mõttelisi lõike palast
  • õpetada leidma lõigu peamist mõtet,
  • õpetada seda mõtet formuleerima,
  • õpetada nägema seoseid lõikude vahel,
  • õpetada kava kasutamist jutustamise abivahendina

Kava peab olema teksti skeemiks, tooma välja peamised tegelased, sündmused, soodustades sellisena ka pala mõistmist.

Jutustamisel abistab kava last siis, kui on omandatud valikjutustamise oskus, mis toetub valiklugemise oskusele.

Lõigud on erineva raskusega: lihtsam on, kui tegelasi 1 ja tegevusi mitu,

Abi lastele kava koostamisel peab olema erineva raskusega

Vead kavastamisel:

  • kava ei haara lõiku tervikuna, vaid osa sellest
  • formuleering ebatäpne, üldine
  • järjestus ei vasta tekstile
  • kava asemel esitatakse osaline ümberjutustus

Vigade põhjused: kavastamine nõuab mõtlemisprotsesside rakendamist, üldistuste tegemist. Laps peab suutma materjali rühmitada, luua seoseid rühmade vahel.

KAVASTAMISE METOODIKA:

Kava liigid:

  • verbaalne kava
  • liitkava
  • graafiline– e. skeem– e. joonkava
  • mälukava

Koostatud kava tuleb järeltööna analüüsida. Kasulik on koostada mitu kavapunkti, et siis valida sobivam ja põhjendada valikuid.

Eesmärk jõuda iseseisva kavastamiseni.

Võtted:

  • alustatud kavapunkti lõpetamine
  • kavapunktide järjestamine tekstide põhjal,
  • antud kavapunkti ümbersõnastamine (=täpsustamine)
  • lõikude järjestamine kavapunktide alusel
  • seeriapiltide reastamine vastavalt kavale
  • pildi pealkirjastamine ja ühendamine tekstiga
  • pala jaotamine lõikudeks piltide, kava alusel,
  • pala jaotamine osadeks etteantud arvule orienteerudes
  • iseseisev kavastamine

 

 

VIIE PILDI HARJUTUS

KOGEMUSPÕHISE JUTUSTAMISOSKUSE ARENDAMINE (See on hobilugemine huvilistele)

Lastel jutustatud kogemusest on teinekord väga raske aru saada. See vajab palju täiendavaid küsimusi, aimamist, püüdu ennast lapse olukorda seada. Koolis loetud või kuuldud lühikeste palade ja ühistest üritustest jutustamine on õppimiseks väga hea võimalus.  1. klassi õpilastel on loetud teksti jutustamine veel kõige keerulisem. Hea oleks alustada koolipäeva planeerimisest ning päeva lõpus ühisest kokkuvõttest. Kui juhtus mõni huvitav seik, oleks hea koos kuulata kuidas (esialgu mõni klassi hea) jutustaja sellest kogu klassile räägib. Kuulaja võib lisada kommentaari.

Iga koolipäeva algust või lõppu (või hoopis pärast lõunasööki) võiks saata õpetaja näidis jutustamine. Selleks võib olla muinasjutt, enda kogemus, kellegi teise kogemus, mis kannab endas ka väärtuskasvatuslikku nüanssi. Pärast lugemist võib (kuid alati ei pea) järgnema ühine arutelu loo sisust, tegelaste käitumisest, mõtetest mis tekkisid. Võib mõelda mõne loovülesande juurde. Et saada ise heaks jutustajaks peab laps saama võimalikult palju kuulda, kuidas jutustamine üldse käib. Ettelugemine on samuti hea näidis, kuid see on siiski lugemine, mitte jutustamine. Uut klassi lugemispala võiks õpetaja vabalt enne lastele jutustada ja anda enne teksti juurde asumist mõtlemisülesande. (Nt, millise koha jätsin rääkimata, lisasin, muutsin, kuidas lugu lõppes jms). Olgem hästi loovad.

Iga klassi kogemus õppekäigust, teatrist, metsaretkest on aines jutustamis- ja kuulamisoskuse arendamiseks.

Lapsel on kergem õppida jutustama kuuldud lugu kui loetud lugu. Miks? Jutustades oleme ma lapsega rohkem kontaktis, vaatame otsa, jälgime tema näoilmet, emotsiooni, muudame seda vastavalt. Me räägime otse kuulajale.

Jagan Teile mõningaid mõtteid lugude jutustamisest. („Sõnad ulatavad käe“ Martin Ellrodt jutuvestmise töötuba 2014)

  1. HARJUTUS – Sõnast kujutluspildi tekitamine. Anna loosiga lapsele üks sõna. Mida see sinus teeb? Mis pilt (mitte lugu) tekib sinu peas? Milline on seal lõhn, maitse, tunded – kasuta kõiki oma meeli. Kui soovid, võid sulgeda silmad. Ei pea seda paljude sõnadega kirjeldama.  (Nt mets, järv, loom, kook). Kommentaar: Enda sisse vaatamine muutub jutuvestjal harjumuseks. See teeb meist loomulikumad jutustajad.
  2. HARJUTUS – Sõnast stseen. Kujuta ette, et on redel, mida mööda saab ronida müüri servani. Sina näed servast alla ühte stseeni, teised ei näe. Räägi, mida sa näed. (Nt tantsimine, hüvastijätmine, söömine, võitlemine.) Kommentaar: Ühe pildi, stseeni või loo jutustamiseks on väga palju viise. Igal ühel võib see olla personaalne. Pildid ongi osa loost. Neid pilte, mis praegu tekkisid, saaks kasutada juba mõnes loos, alustuses, lõpetuses. Lood, mida on lihtne jutustada koosnevadki esemetest, tegevustest.
  1. Moodustame 2 gruppi (8 ja 7 inimest). Õpetaja räägib ühele gupile loo. Teised on ukse taga. Grupp jätab loo meelde ja jääb ootele. Õpetaja räägib ukse taga olijatele  teise loo. Nüüd saavad grupid kokku ja valivad omale teisest grupist paarilise ning räägivad vastastikku oma lood. Kommentaar: Kuuldud lugu on alati lihtsam edasi jutustada kui loetud lugu. Alateadlikult võtame kasutusele jutustaja žeste, jutustamise viisi.
  2. HARJUTUS – Täringud. Kolmekesi tuleb jutustada lugu kogu grupile. Abiks täringud.
  • üks on loo alguse täring
  • teisel on ülesanded, mida kangelasel tuleb täita
  • kolmandal maagilised vahendid, mis aitavad ülesannet täita

Loo väljamõtlemiseks on 15 min. Kolmik valib ise, kuidas jutustamine omavahel jaotada.

Näiteks jutu stseenid/pildid:

  • ühel abielupaaril sünnib laps, kes on pöidla pikkune
  • vilepill, mis paneb tantsima
  • draakon, kes valitseb ja kellega võideldakse

Kommentaar:  Jutustamine on nagu mingis mõttes pildi maalimine, kuid sõnadega. Peale loo tekkimise on väga oluline jutustajate vaheline suhe. Vajalik on koostööoskus, kokkulepete saavutamine, et lugu koos luua ja rääkida.

  1. HARJUTUS. Loo rääkimisel peab olema mingi mõte. Selleks, et lugu saaks alata, peab midagi juhtuma, katkema peab rutiin. Jutustame järgnevalt loo miinimumvormis:
  • rutiin – igapäevane, tavaline, ei midagi erilist
  • järsku, äkki, ühel päeval …
  • lahendus võib olla nii positiivne, kui negatiivne

Teeme 3-lauselise jutu. Vaata sellesse pilti, mille 1. lause loob. Pikendame loo skeemi. See on kõige lihtsam varaint loo tekkimiseks. Keerukam on järgmine:

VIIE PILDI HARJUTUS:

  • Iga päev
  • probleem algab
  • probleem läheb veel hullemaks
  • lahendus pos/neg.
  • lõpupilt. See on vajalik igal lool. Üks hetk, mis salvestub. See ei peaks olema tegevus.

Ilma pildita pole sõnadel tähendust. Ära püüa olla liigselt originaalne, vaata endasse, oma kujutlust. 5-pildi skeem on loo skelett. Liha luuakse nende peale, lisatakse vürtse. Lugu hakkab elama struktuuri peal. See on lõpmata hea loovharjutus! Kavade kasutamine on alati lubatud!

  1. HARJUTUS. Võta kastist (õpetajal ette valmistatud), leia oma kotist, klassist, kodust…. üks ese. Mõtle oma valitud esemega 5-pildiline lugu. Ole valmis oma lugu kellegagi vahetama (koos esemega). Mina tegin nt loo oma kindaga. Rääkisin oma loo ära, vastu sain mütsi. Siis rääkisin järgmisele inimesele selle kuuldud mütsi loo (võis sisse viia muutusi) ja mulle räägiti nüüd naela lugu. Rääkisin edasi ka naela lugu. Nüüd läksime kuulama oma eseme-loo viimast versiooni. Lugu oli muutunud ja see oli põnev. Uues loos hoopis uus energia.

Kommentaar: teise lugu edasi rääkida oli lihtsam, sest vastutus muutus väiksemaks. Tekkis loominguvabadus. Ese aitas hästi keskenduda. Me esitasime suulist pärandit, lood muutuvad protsessis. Neisse tekib juurde väge. Kollektiivi loodud lool on teine jõud, mida ühe inimese lool olla ei saa.

  1. HARJUTUS
  • Palu lapsel eelnevalt õppida kodus jutustama umbes 5 min pikkune lugu. Nüüd jutusta oma lugu (vastastikku) vabalt valitud paarilisele. See on esmane jutustamine, et oleks hiljem, millega võrrelda.
  • Räägi sama lugu (oma õpitud lugu!) järgmisele paarilisele. Aga vali nüüd kuidas, st millises mahlas sa tahad seda esitada. Näiteks – räägi omale väga lähedases võõrkeeles (inglise keeles vm), nagu õuduslugu, nagu saladust, nagu kuulujuttu (hinnangud, arvamused, liialdused, meelitamine, mahlasus, emotsioonid jms). Kommentaar: Rääkija on kuulaja jaoks, mitte vastupidi!
  • Räägi sama lugu uuele paarilisele peategelase vaatenurgast. „Mina olen rüütel/siil/lumivalgeke ja minuga juhtus…“ Eluta olend muutub vajadusel elusaks. Kommentaar: See voor on väga põnev! Näed lugu hoopis teistsugusena. Tajud  tundeid, emotsioone.
  • Räägi sama lugu uuele paarilisele, kuid nüüd vastastegelase vaatenurgast. (nt draakon, võõrasema, kuri hunt). „Mina olen …. See tegelane on pinge tekitaja loos. See oli täiesti teistsugune ja põnev kogemus. Oskus vaadata teise perspektiivi. See on omaette maailm. Kui sa ei mõista teist poolt ja tema käitumise motiive, on raske seda lugu usutavalt rääkida. See oskus lisab loole vürtsi. Antikangelane on vajalik, et hea saaks juhtuda. Miks on draakon loos kuri? – et noormehest saaks mees, kui ta tema tapab.

8. TAGASISIDE ANDMINE JUTUSTAJALE. Jutuvestmises kritiseerimine ei tööta. Nt kui ma olen liialt kätega vehkiv ja keegi mulle seda ütleb, siis järgmine kord on mu mõtted pingsalt kätel ja jututamisest ei tule midagi suurt välja. Tavaliselt on kriitika pinnapealne. Kätega vehkimine võib tulla hoopis millestki muust. Nt kardan, et mind ei panda tähele. Seda ju teised ei näe, ei tea. AGA kuidas siis? Anna ainult toetavat tagasisidet!

1) SINA RÄÄGID, MEIE KUULAME!

2) KIITMINE! Pärast loo rääkimist on kuulajal võimalik jutustajat kiita, midagi positiivset välja tuua. Vältige võrdlemist kunagiste varasemalt kuuldud jutustamistega. Siin ja praegu. Tõsta käsi, kui tahad kiita. Jutustaja annab sulle sõna. Kui talle piisab kiitustest (mõni tahab et kõik ütleksid :)) , siis tänab ja lõpetab selle vooru.

3) KÜSIMUSTE esitamise voor.  Võimalus saada teada midagi enda kohta, jutuvestmise kohta. Jutustaja küsib konkreetseid küsimusi kuulajatelt kas loo või jutustamise kohta. Usalduse loomine inimeste vahel. Vastata tuleb ainult konkreetselt küsimusele. Kui mina olen jutustajana selle teema algatanud, siis olen valmis ka kuulama vastuseid. Jutustaja teeb otsa lahti. (Nt „Kas sa mõtlesid jutustamise ajal minuga kaasa või rändasid su mõtted kuulamise ajal mujale? Kas sul on mulle soovitusi … kohta?)

9. OMA LOO ESITAMINE SUURELE RINGILE

NB! Lugu on kingitus kuulajale. Enne kingituse andmist ei vabandata.  Vali jutustajana omale kõige meelepärasem koht (valgus, ruum) jutustamiseks (ringis, lavana jne). See on oluline, kuigi mõnikord unustame sellele tähelepanu pöörata. Usaldavas/turvalises keskkonnas on alati hea jutustada. Jutustaja siseneb koos kuulajaga maagilisse ruumi. Jutustaja lähedus kuulajaga on kõige olulisem.

Ärevust aitab maha võtta kui mõtled ennast sellesse kogemusse, kus sul oli meeldiv jutustada.

10. HARJUTUS LUGUDE LEIDMISEKS. Lugude ja kohtade ühendamise võte. (nt Ülemiste vanakese lugu vms). Leia meie majas mõni märk, koht ja mõtle välja legend, muistend, mis on selle majaga seotud ning millest on siiani alles see sümbol, ese. (konks seinal, jalajälg kuskil, auk, mõra vms.) Räägi see lugu seltskonnale. Uues kohas on lastega, tudengitega seda alati hea teha. Liigud mööda maja ringi, vaatad märke ja muudkui räägid. Need lood jäävad kuulajale hästi meelde.

Küsimused:

  • Mida teha, kui loo jutustamise käigus hakkab keegi nutma? Kui kuulaja nutma hakkab on tegemist väga hea jutustajaga.

Kui nutma hakkab jutustaja on kaks varianti:

  • Meie tunded võtavad võimust. Kuulaja tunneb end halvasti, abituna. Ta ei tea mida teha.
  • Kui pisarad on protsess, jutustaja läbielamine, kuid mida ta kontrollib, siis pole probleemi. Tunne sinu sees peab olema saanud rahu.
  • Mida teha hirmuga? Kasuta see energia jutustamisel ära. Pane see kuhugi, ära väldi!
  • Kas jutustamise ajal peab hoidma kuuljaga pilk-kontakti? Ei pea! Tee nii nagu sulle tundub hea.
  • Kui oluline on jutustamisel emotsionaalsus, žestid? Kõik oleneb loost ja jutustajast. Leia ise oma tasakaal. Pole olemas, et nii peab.
  • Pärast loo jutustamist ei ole vaja midagi juurde selgitada. Kui sa tahad lastele loo moraali selgitada, on see samuti sinu enda valik. Võib, kuid ei pea.

Mõnusid kogemusi suulise ja kirjalku tekstiloome arendamisel!

LISA: Kuidas õpetada kirjutama ümberjutustusi? Sobivaid tekste ja metoodikakirjeldusi leiad “Eripedagoogika. Logopeedia ja emakeel” nr 30, oktoober 2008

 

%d bloggers like this: