Õpetaja dokumentatsioon seoses HEV õpilaste märkamise ja toetamisega

•e-päevikud (eKool, Stuudium vm)

•Kirjeldav tunnistus, tunnistus, (sh õpilase eneseanalüüs)

•Ümarlaua protokollid

•Arenguvestluse protokollid

•Käitumise tugikava

•Individuaalne õppekava (IÕK)

•Individuaalse arengu jälgimise kaart (IÕK või ka IAJK)

•Iseloomustus

  • lisaks koolivälised uuringud (logopeed, eripedagoog, kliiniline psühholoog, psühhiaater) nõustamiskeskuses või kliinikumis

 

Tutvu 2019 a INNOVE materjalidega:
https://www.innove.ee/rajaleidja/juhendmaterjalid/

Leiad sealt kohe 3 väga head materjali.

Õpilase individuaalsuse arvestamine võimetekohase õppimise tagamisel (juhendmaterjal) googelda, link ei tööta 😦

Õpilase individuaalse arengu jälgimise kaart (tabel) 

Individuaalne õppekava (tabel) 

 

ÕPILASE INDIVIDUAALSE ARENGU JÄLGIMISE KAART

Haridusliku erivajadusega õpilase arengu ja toimetuleku jälgimiseks koostatakse talle individuaalse arengu jälgimise kaart (IAJK).

Ettepaneku kaardi avamiseks võib esitada lapsevanem, klassijuhataja, aineõpetajad. HEV õpilasele avatud ÕIK-s dokumenteeritakse pedagoogilis-psühholoogilise hindamise tulemused, õpetajate tähelepanekud ja soovitused õpilase tugevate ja arendamist vajavate külgede kohta, kooli tugispetsialistide soovitused, testimiste ja uuringute tulemused ning (vajadusel) nõustamiskomisjoni soovitused õppe korraldamiseks. Kaardi põhjal teeb HEV õpilaste õppe koordineerija ettepanekud koolis pakutavate õpilase arengut toetavate tugimeetmete rakendamiseks või täiendavate uuringute läbiviimiseks.

Tugiteenuse rakendamise tulemuslikkuse kohta märgivad kõik õpilasega tegelenud õpetajad ja spetsialistid vähemalt 2 korda õppeaastas kaarti õpilase (ainealase) toimetuleku ja käitumise üldise kirjelduse ning esitavad omapoolseid soovitusi edasiseks.

Lähtuvalt eelnevast kavandatakse edasised tegevused: tugiteenuste lõpetamine, tugiteenuse jätkamine samal või tõhustatud viisil, täiendavate uuringute teostamine, tugiteenuste vahetamine või muu teenuse lisamine, ettepanek maakondliku nõustamismeeskonda Rajaleidjasse suunamiseks vm.

ÕIK koostamise, pideva täiendamise ja delikaatsete andmete kaitse eest vastutavad klassijuhataja ja HEV õpilaste õppe koordineerija (HEVKO).

ÕIK säilitatakse turvalises keskkonnas ja neid prindib või saadab otse spetsialistile ja vanemale digitaalselt allkirjastatuna lapsevanema suulise avalduse alusel välja HEV õpilaste õppe koordineerija. Täpsem korraldus on kooli otsustada.

ÕIK ei prindita, ei säilitata paberkujul ega levitata ilma lapsevanema nõusolekuta. Iga klassijuhataja näeb oma kooli võrgus vaid oma klassi õpilaste kaarte. Iga aineõpetaja näeb vaid oma õpetatavate õpilaste kohta osalist infot.

ÕPILASE KOHTA ISELOOMUSTUSE JA INDIVIDUAALSE ARENGU JÄLGIMISE KAARDI KIRJUTAMINE

Õpetaja kirjutab oma õpetatava õpilase kohta hinnangu kui ta märkab, et laps olulisel määral ja sageli eristub eakaaslastest. Need võivad olla esmased märkamised või hoopis pidev arengu jälgimine. Koolis kasutatakse selleks individuaalse arengu jälgimise kaarti IAJK. See on dokument, millele on kindel struktuur ja eesmärk. Kaardistatakse lapse erisused ja ka tugevused temaga tegelevate õpetajate ja spetsialistide (eripedagoog, sotsiaalpedagoog, logopeed, psühholoog) hinnangul. Lisaks saab sinna kanda ka vanema ja õpilase arvamuse. Teinekord on vajalik ka abiõpetaja, tugiisiku või tervishoiutöötaja vaadet.

Sellist põhjalikku kirjalikku kaardistamist jälgib koolis HEVKO ehk hariduslike erivajadustega õpilaste õppe koordineerija. Temalt saab ka alati nõu ja abi küsida, et kuidas ja mida ikkagi kirjutada.

Mõnikord võib lapsevanem paluda ka lihtsalt iseloomustust. Seda küsivad tavaliselt koolivälised psühholoogid, et saada pilti lapse käitumisest, õppimisest, suhetest koolis. Sel puhul tuleks pöörduda kohe kooli HEVKO poole ja täpsustada, kuidas koolis selliste kirjelduste koostamine käib. Võibolla on lahenduseks selle sama IAJK edastamine. Kui vastavat kaarti pole avatud, siis tuleb kirjutada iseloomustus. (Lisan lõppu ühe soovitusliku struktuur.)

Lisaks õpetajale võib õpilase kohta teha uuringu kooli psühholoog ja eripedagoog. See on individuaalne uuring ja eeldab lapsevanemaga kooskõlastamist.

Kus saadud infot ja kirjeldusi kasutatakse?

  1. Üldise toe pakkumisel, st tugimeetmete rakendamise otsuste tegemisel lähtutakse õpilase arengu jälgimisest ja kirjeldamisest IAJK-s. Kui õpetajate ja kooli tugispetsialistide kirjelduses on välja toodud põhjendused õpiabi või individuaalse õppekava või käitumise tugikava koostamiseks, järjepideva tugispetsialisti teenuse rakendamiseks, alles siis saab nimetatud meetmeid rakendada.
  2. Õpetaja kirjeldusi näevad tugispetsialistid.
  3. Lapsevanemat teavitatakse sellise kirjelduse kirjutamisest ning ka temal on võimalus küsida seda endale lugeda.
  4. Kui koolipoolsed meetemed ei ole piisavad, õpilane vajab täiendavaid uuringuid, siis esitatakse IAJK vastavale spetsialistile või arstile (psühhiaater, vaimse tervise õde, kliiniline psühholoog vm).
  5. Kui uuringud kinnitavad, et õpilane vajab muudatusi õppekorralduses siis esitatakse tõhustatud või eritoe taotlemiseks IAJK koolivälisele nõustamismeeskonnale.

Kuidas õpilast kirjeldada, mida kirjutada ja mida mitte?

Esmalt tuleks lähtuda eesmärgist. Kas see on esmane märkamine ja probleemide kaardistus või juba analüüs tugimeetme tulemuslikkusest. Alati on hea välja tuua mida õpetajana juba täna teen õpilase toetamiseks ning milline on minu nägemus, soovitused ja mõtted edasiseks. Õpetaja on õpilasele kõige lähem spetsialist. Eripedagoog ja psühholoog uurivad last ikkagi individuaalselt, ega näe igapäevast toimetulekut klassiõppes. Kirjelduses on hea välja tuua selge ootus, pöördumise põhjus spetsialisti poole või lapsevanema põhjendus, mis ta koolipoolset vaadet vajab, kui see läheb koolist välja.

Oma mõtete sõnastamise juures tuleks olla võimalikult neutraalne ja hinnanguvaba. Emotsioonipuhangud ja suured üldistused ei kuulu korrektsesse kirjeldusse. (Ta on võimatu käitumisega. Kooserdab mööda koolimaja. Puudub oskus … . Hilineb alati. Kodutööd on tegemata. Jne ei ole head näited. )

Veel väga oluline on detailsuse või liigse üldistusega mõõdukas olla. Liiga pikk ja detailne kirjedus on lugejale raskesti haaratav. Pigem väita, mis on ühe või teise käitumise taga ning tuua 1-2 näidet. (Nt õpilasel on raske keskenduda pingutust nõudva ülesande juures. Suudab järjest kirjalikku harjutust teha u 1-2 minutit. Iseseisva töö ajal tegeleb muude asjadega.  Suunamisel pöörab uuesti tähelepanu tööle.) Kui kirjeldate, et laps midagi ei tee või ei oksa, siis kindlasti tooge juurde näide ning viis, kuidas ta ikkagi teeb ja oskab. Millist abi ta selleks vajab? Nt Suudab abivahendi toel üleminekuga lahutada 20-piires.

Hinnangu sõnastamisel tuleks aluseks võtta võrdlus klassiga või õppekava nõudmistega. Kui lapsel on õpiraskused nt matemaatikas, siis püüda kirjeldada võimalikult paljusid valdkondi, kus need avalduvad. Kui korrutustabel pole peas, siis ei viita need õpiraskustele kogu aines.

Või nt “Õpilasel on raskused teksti mõistmisel”, siis pole see veel piisav. Tuleks täpsustada. Nt  

Lugemise ajal ei pea õpilane kinni kirjavahemärkidest, lugemine on monotonne ja mehhaaniline. Loetu mõistmise osas ise abi ei küsi ning arutleb loetu teemal vähe. Õpilane  vastab teksti kohta esitatud küsimustele napisõnaliselt ja üldistavalt. Põhjus-tagajärg seoste ning loo peamõtte mõistmisel vajab suunamist. Õpilane vajab lisaselgitusi metafoorsete väljendite mõistmisel. Loetu kohta küsimuste esitamisel vajab abi, suudab ise esitada küsimusi vaid toe abil.

Kirjelduse jaoks sisendi saamiseks tuleks õpilast teadlikult jälgida. Hea oleks siinkohal kasutada abilist. Vaateljaks kutsuda eripedagoog, sotsiaalpedgoog, psühholoog või paluda tundi teha asendusõpetajal, abiõpetajal. Loomulikult saab ka ise igapäevaselt mõned read omale kirja panna ja ühel hetkel kõik ka lapse IAJK kanda. Mida teadlikumalt ma last jälgin, seda asjakohasemat infot ma saan. Kindlasti vestle lapse endaga. Kuula ära, mis talle rõõmu valmistab, mis raske on, kuidas sõpradega lood on, mida pärast kooli teeb, kuidas kodus õppimine kulgeb jne. Teinekord on hea ka lapsevanemaga vestlusest tähelepanekuid korjata ja kaarti ümber kirjutada. Eriti just tugevuste osas.

Ära unusta küsida tugispetsialistide abi!

Kui lapsel pole nt IAJK avatud, kuid kiiresti on vaja kokkuvõtet, siis üks soovituslik vorm:

  1. Üldandmed: lapse nimi, sünniaeg, lapse vanus aastates ja kuudes, kool või klass (õppekava), kus laps õpib, kodune keel(-ed), lühiülevaade lapse senisest arengust, õppeedukusest, senini osutatud abi ja selle tulemuslikkus.
  2. Sotsiaalsed oskused ja emotsionaalne seisund: suhted kaaslastega; konfliktide lahendamise oskus; abi küsimine; oskus mõista tundeid; enese tunnetega toimetulek; oskus mõista sotsiaalset tagasisidet; teadmised iseendast; lapse arvamus kooliedust.
  3. Õpioskused ja õpitegevuse tase , tööjõudlus, motivatsioon, milline on lapse võimekus õpitavat meelde jätta, meenutada. Milline on mõtlemisoskus, tähelepanu, töö tempo, ümberlülitumine, enesekontrollioskus, oma tegevuse kommenteerimine jms. Kui suur on individuaalse toe vajadus? (Kas tegutseb peamiselt iseseisvalt, kui palju vajab abi. Kuidas saab hakkama suuliste tööjuhiste mõistmisega, kirjalike juhistega? Kas vajab näidist ette? Kas suudab peamiselt matkimise teel tegutseda või vajab enamasti koostegevust? )
  4. Ainealased oskused ja toimetulek võrreldes õppekava nõudmistega. (Suuline kõne, kirjalik kõne, tekstide mõistmine, tekstiloome; matemaatilised oskused. Võib kirjeldada ka õppeainete kaupa. Vajadusel füüsiline areng –teisesed enesekohased oskused, liikumine (üldmotoorika), kunst ja käsitöö (peenmotoorika);
  5. Kokkuvõte: tugevamad ja nõrgemad valdkonnad õppetöös; peamine probleem ja soovitused edasiseks.

Iseloomustuses on info esitatud selgelt, hästi struktureeritult, argumenteeritult ja täpselt sõnastatult. 

%d bloggers like this: